Säärekaitsmed on mõeldud sääre kaitsmiseks (tehnoloogiliste edusammudega pakuvad mõned mudelid nüüd ka pahkluu kaitset) ja on seetõttu tuntud ka kui säärekaitsmed. Arvestades jalgpalli kõrge kontaktiga olemust, löövad mängijad sageli jalalabadesse. Füüsika seisukohast kaitsevad säärekaitsmed mängijaid, hajutades ja pehmendades säärele avaldatavat surve- ja löögijõudu. Tavaliselt jäigast materjalist valmistatud need jaotavad vastase jala või kinga poolt avaldatavat jõudu. Lisaks annab kaitse ja jala vaheline lõhe koos vahepealse pehmete kudedega pehmendava efekti, mis aitab vältida luumurde.
Millised on säärekaitsmete mittekandmise riskid? Ilma nendeta võib jõuline löök säärele põhjustada sääreluu (sääreluu) või pindluu murde; rasketel juhtudel võib see põhjustada reieluu murde või põlve ristatisidemete rebendeid. Säärekaitsmed aitavad vähendada sääreluu murdude esinemissagedust. Sääreluu murru tõttu ei suuda sääre keharaskust taluda, mistõttu luu võib murduda. Fibulaarse luumurru diagnoosimine on suhteliselt keerulisem; kuna pindluu on raskust mittekandev luu, võib sportlane jätkata mängimist ka pärast luumurru saamist. Kuna aga pindluu kannatab vähem pinget, võtab selliste luumurdude paranemisprotsess kauem aega. FIFA lubab sääremurdude vältimiseks matšidel kasutada säärekaitsmeid. Kui jalgpalluri fibulaarmurru ravi ei erine oluliselt teiste spordialade ravist, siis jalgpallis säärelihastele seatud kõrged nõudmised tähendavad, et täielikuks taastumiseks kuluv aeg – piisav spordiala juurde naasmiseks – on suhteliselt pikem.
