Säärekaitsmed on jalgpallis (jalgpallis) säärte kaitsevarustus, mis on loodud välisjõudude mõju hajutamiseks ning sääreluu ja pindluu luumurdude ohu vähendamiseks. Need leiutas 1878. aastal Inglise klubist Nottingham Forest Sam Widdowson ja need on mängijatele matšide ajal kohustuslikud, kuigi määrused ei täpsusta nende täpseid mõõtmeid. Need liigitatakse kuju järgi "väikesteks" ja "suurteks" kaitsmeteks: esimesed on kerged, kuid pakuvad vähem kaitset, muutes need ründavate mängijate seas populaarseks, samas kui teised pakuvad suuremat katvust, sealhulgas pahkluu kaitset, ja neid kasutavad tavaliselt kaitsemängijad. Kinnitusmeetodite hulka kuuluvad sisselibisevad kaitsed (kinnitatud hülsiga) ja fikseeritud kaitsed (kinnitatud integreeritud rihmadega).
Säärekaitsmete päritolu võib otsida Vana-Kreekas ja Roomas kasutatud pronkskõrnetest; Widdowson kohandas hiljem kriketi kaitsevarustust jalgpallis kasutamiseks. 2011. aastal katsetati säärekaitsmetesse sisseehitatud andureid, mis aitasid kohtumises konkreetselt sukeldumise tuvastamiseks, kuid FIFA ei võtnud seda tehnoloogiat kasutusele. Kaasaegsed säärekaitsmed on valmistatud sellistest materjalidest nagu polüuretaan (PU), plast ja süsinikkiud, kusjuures professionaalsed mängijad valivad sageli mudelid, mis tasakaalustavad väikese kaalu ja tõhusa kaitse. Lisaks kasutavad mõned mängijad "mini" säärekaitsmeid nende kergema kaalu ja võime tõttu vältida vasikakrampe; Näiteks Jaapani mängija Keito Nakamura kandis seda tüüpi kaitset 2026. aasta MM-i ajal.
